150-ruutmeetrises majas elab kolme lapsega pere.
Algselt ehitati see maja suvekoduks.

Lahesoppi, privaatsele maatükile on ehitatud kivihall, laudvoodriga kivimaja. Algul oli see mõeldud suviseks elamiseks, kuid sai perele niivõrd armsaks, et mõni aasta tagasi loobuti põhikodust ja koliti päriseks siia looduse rüppe elama.

Maja ehitati kaljurahnu veerde, siin juba mitmeid kümneid aastaid kasvanud tamme kõrvale. Krunti ümbritsevatel maadel on peamiselt väärtuslikud lindude pesitsusalad, mille naabrusse vähemasti lähimatel aastakümnetel ei ehitata midagi.

 

Individuaalselt projekteeritud Jämerä kivimaja, mis üleni vooderdatud puitpaneelidega

Tekst: Suuri TaloExtra, Jutta Rissanen
Fotod: Paula Osenius

Kindlasti on paljud meist suvepuhkuse lõppedes mõelnud, et ehk võikski jääda suvemajja aastaringselt elama. Väga vähesed on suutnud selle idee ka ellu viia, see pere aga võttis südame rindu, müüs oma vana elamise maha ning koliski suvilasse päriseks.

Siin oli siiski mitmeid otsustamist hõlbustavaid asjaolusid nagu näiteks see, et maja asub vaid umbes kümne kilomeetri kaugusel Turust ja sinna lähedale pääseb ka ühistranspordiga, nii et laste kooli sõitmisega muret pole. Pealegi olid suvilas juba algusest peale olemas kõik mugavused, tänu millele polnudki seda otsust teha nii väga raske.

"Kõige najakam on siinjuures, et meie endine kodu oli ju kenasti korda tehtud ja ka piisavalt suur. Siin on ruutmeetreid tunduvalt vähem kui eelmises elamises ja ruumi kolme toimeka lapsega pere jaoks kokkuvõttes siiski napilt. Kuid ometigi tunneme me end siin kõige mõnusamalt, see on nagu tõeline kodu,“ naeravad vanemad.

See krunt saadi endale siiski pikaajalise vaevanägemise tulemusena. Isa-ema sõitsid aastaid rannikul ringi ja otsisid sobivat kohta. Postkastidesse poetati kirjakesi küsimusega, et ehk leidub lähikonnas kasvõi mõnd passiivses müügis olevat maatükki.

„Ja ühel talvel jäime oma otsimisretkel autoga lumehange kinni. See juhtus siin paari teekäänaku taga. Just see kant ahvatles meid kuidagi eriliselt, seega tulime siia tagasi, et jätka otsinguid ja pärimisi,“ meenutab pereema.

Lõpuks vedas. Laugjalt alla mereranda laskuv krunt koos rannaäärse saunaga, vana maja ja lopsakas aed õunapuudega. Koht osteti ära ja kõigepealt tehti korda saunamaja.

„Kui lapsed olid väikesed, käisime ikka siin saunas,“ räägib ema.

Siis hakati tasapisi suvekodu kavandama. Teatud probleeme tekitas krundi asukoht, kuna seda ümbritseb kaitseala, sestap nõuti peale ehitusloa ka eriluba. Luba anti, kuid maja asukoha kirjutas ehitusamet sealse tundliku looduse tõttu täpselt ette. Elamu tohtis ehitada kaldast pisut eemale, umbes 50 meetri kaugusele, kuid sellest polegi suurt lugu, sest majast avaneb merele igal juhul imeline vaade ja merre saab sulpsatada otse saunast.

Arhitekt projekteeris krundile ühekorruseline elamu, mis pidi ehitatama kivist

„Projektide järgi pidanuks sellest saama valge, pruunide puitkaunistustega Jämerä kivimaja. Hakkasime aga kahtlema, kas see siia loodusesse ikka päriselt sobib.“

Kui Jämerä paigaldusmehed olid karkassi püsti pannud ja maja ootas veel krohvimist, tehtigi radikaalne otsus: kivikarkassi peale tuleb hoopiski tumedates toonides puitvooder. Sobiv värvitoon leiti, kui ümbritsevat loodust silmitseti hoolikalt ranna poolt. Maja taha jääksid maikellukestega kaetud kivirahnud, muhklikud tammepuud ja ees oleks vana viljapuuaed. Mustjashall värv harmoneeruks ümbrusega kõige paremini, ning maja ei torkaks mere poolt vaadatuna liialt silma.

„Kaalusime sellist lahendust nii- ja naapidi. Ja kui peaksime hiljem ümber mõtlema, on meil vooderdise all ju korralik kivisein. Kui tahame, võime lasta lauad ära võtta ja seinad vanal heal moel üle krohvida.“

Jämerä kivimaja arhitektuurilahendus on igati huvitav. Põhiosa on ühekorruseline, selle keskel peal on tornitaoline poolkorrus, millest suurem osa jäeti kuni katuseni avatud topeltkõrgusega ruumiks. Kõrgendatud osa serva ääristab kitsas rõdu, kuhu pääseb esikust ja mida kasutatakse kodukontorina. 

Kõik ruutmeetrid on arukalt ära kasutatud

Siin on umbes 150 ruutmeetrit ja maja põhiosa on ühekorruseline. Laugele nõlvale ehitatud ühekaldelise katusega maja on tegelikult aga siiski kahetasandiline. Arhitekt on kavandanud ideaalse sissepääsu, nii et peauksest sisenedes terendab elutoa akendest vastu kauneim vaade, mida hing võib ihata – mereäärne maastik. Sissepääsu lähedal on poiste magamistoad ning trepp rõdule ja katuseterrassile. Pärast esikut laskutakse paar astet allapoole ja jõutakse avarasse elutuppa, millest ühel pool on köök ja söögituba ning teisel pool isa-ema magamistuba ja pesuruumid. Majja ehitati ka elektriküttega saun juhuks, kui tööpäeval pole mahti rannasauna kütta.

Merepoolne sein kujutab endast peaaegu täies ulatuses akent ja lükanduksi, millest pääseb välja, terve maja laiusele terrassile. Ehkki elamu on tänu ehituspoodide laiale tootevalikule ehitatud üsnagi kulutõhusalt, valiti aknad ja lükanduksed väga hoolikalt. Domuse aknad ja Schüco liuguksed hoiavad hästi soojust ka talvel, kui väljas uluvad meretuuled, ja nende uste mehhanismid on ohutud, vastupidavad ning kasutuskindlad.

Terrassi kasutatakse selles majas eriti aktiivselt, sinna on paigutatud suur söögilaud ja toolid ning suvine elutuba. Väikeseks lisamugavuseks süvistati terrassipõrandasse ka kümblustünn, milles mõnuledes hea nautida tähistaeva all looduse vaikust.

„Kui hommikul esikuaknast välja piilud, võib sulle tagahoovi kivirahnult hirv vastu vaadata. Oleme päriselt kesk loodust ja ka metsloomad pakuvad silmarõõmu,“ räägib pereema oma elamustest.

Elutuba on kodu kese. See on avaram ja valgusrikkam tänu kõrgusele. Kuni pere varasem kodu oli hästi selgepiiriline ja üsnagi tavaliselt sisustatud, siis siia taheti võimalikult õdusat ja kutsuvat interjööri. Elutoas on suur „lösutamisdiivan“, mille tihtipeale vallutavad poisid, et oma mänge mängida. Siseruumid on siin tumedates toonides, seinad on kaetud tumehallide Siparila paneelidega. Isa ja ema magamistuba paikneb otse elutoa kõrval. Ka siit pääseb klaasist lükanduste kaudu terrassile.

Kuna maja polnud algselt mõeldud siiski aastaringseks elamiseks, ei osatud ruumide planeerimisel piisavalt näha ette sellega kaasnevaid probleeme.

„Kõik meie kolm poega tegelevad palju spordiga, ja kui kotid hokivarustusega vannitoas vedelevad, tuleb tõesti pähe, et majapidamisruum oleks võinud suurem olla,“ muheleb pereisa.

„Ja kuna poisid hakkavad juba teismeikka jõudma, võiks igaühel neist peagi olla omaette tuba,“ lisab ema.

Loomulikult käib noortel ka palju sõpru külas ning selleks vajaliku lisaruumina on vajaduse korral kasutatud rannasauna.

Plaane on juba tehtud. Ühe magamistoa võiks teha ülakorruse rõdu kõrvale. Teisalt on meeles mõlkunud ka mõte ehitada väike aiamaja, mida vajaduse korral saaks kasutada külalistemajana, või siis kasvõi omaette kohta vajavate teismeliste ruumina.

Ruuminappus või muud pisikesed puudused ei häiri siiski nii palju, et siit ära, suuremasse elamisse tahetaks kolida.

„Mitte mingil juhul – siin on meie tõeliselt armas kodu. Vaimusilmas näen, kuidas ma siin vanas eas käimisraamiga ringi tatsan. Õnneks on treppe vähe, et kui ma siis enam kuigi kergejalgne ei ole,“ naerab pereema optimistlikult.

Kivimaja saab täiesti uue väljanägemise, kui selle seinad vooderdada näiteks puitlaudisega. Antud elamu puhul pole kiviseinu üldse nähtavale jäetud, ent levinuim moodus on katta maja vaid osaliselt puiduga. Osalise vooderdusega rõhutatakse tavaliselt arhitektuurilist lahendust ning ühtlasi saadakse siledale krohvipinnale rohkem kolmemõõtmelisust ja kontraste.

Terrassid ehitati ümber terve maja, seega pole õue kordategemisega kiiret. Vaba aega veedetakse peamiselt terrassil, hobidega tegeledes või paadiga merel sõites.